Reet Reismaa kodukontor

Kes ma olen? Eks mul ole elus olnud või on siiani palju rolle:

                                                 entusiastlik juht ja rahulolematu alluv,

                                                            täpsust taga-ajav raamatupidaja,

               uudishimulik õppija, kirglik koolitaja,

                                                       püsimatu maailma-avastaja,

                                                                                       särasilmne vabatahtlik,

                                                                    lapselaps, tütar, ema, vanaema...

Aga need on kõik rollid, see on olnud mu identiteet. 

Kes ma päriselt olen? Mis jääb järele, kui see kõik ära võtta?  Seda avastangi, iga päev. 

 

Olen kõiki oma rolle ja tegemisi väga tõsiselt võtnud, jätnud igale poole tükikese iseendast, palju avastanud ja juurde õppinud.

Ja õpin veelgi, iga päev. Teen kõike kirega. Kui kirge ei ole, siis parem ei tee.

 

Olles elanud ja töötanud Serbias, Itaalias ja Hispaanias, vaatan nüüd Eestit hoopis teise pilguga. Kui elasin veel Tallinnas, liitusin kodukoha kodanikeühendusega - MTÜga Kassisaba selts, panustades oma teadmiste, oskuste ja entusiasmiga. Sama olen teinud ka nüüd Viljandis, kus elan aastast 2020.

 

AGA, see kõik oli mu nö eelmine elu. Viimaste aastate jooksul olen läbi teinud suured muutused enesearengus.  Abiks õpingud erakoolis Teadlik Mina, kus õppisin transpersonaalset psühholoogiat ja hüpnoteraapiat. 

​

Minu missioon on käivitada inimesi, nii on mulle öeldud. Mu nimi on Kullast Käivitaja.

Ma käivitan seda kulda, mis inimese sees on. Ja teistpidi, olen ise kullast tehtud. Puhas kuld. Ja see pole Ego jutt, see on enese väärtustamine, eneseusk.

Auto käivitamiseks on vaja süüdet - little spark, little fire. Vat mina olengi see teise inimese elutee muutuste käivitaja, see läide, see leek.

See ongi mu tähtsaim missioon terapeudina, inimesena, naisena.

​

Elu on Teekond. Minu läbitud õppetunnid sel Teekonnal (2017-2024... jätkub):

​

• Julguse ja brutaalse Aususe õppetund

• Isa ja emaga südames rahu tegemise õppetund

• Leina õppetunnid

• Klammerdumisest vabanemise õppetund

• Eneseväärtustamise õppetund

• Vastu võtmise õppetund

• Monogaamia õppetund

• Piisavuse õppetund

• Neutraalsuse/ Kiindumatuse õppetund

• Suure rõõmu vastuvõtmise õppetund

• Vait olemise/ Kuulamise õppetund

• Teisele ruumi andmise õppetund

• Alistumise õppetund

• Austuse õppetund

• Väärikuse õppetund

• Läheduse õppetund

• Armastuse õppetund

• Ego läbinägemise ja paljastamise õppetund

• Tean, mida see päriselt tähendab, et "armastan iseennast kõigepealt, siis alles oskan teist armastada."

 

 

On olnud õppetundide ja taipamiste sadu, arengu kiirtee, sh kihtide koorimine - üles tulevad teemad, mida arvasin et olen juba lahendanud, aga ei, põhjalik kaevamine aga mitte enam nii valus, ja ju see "sibulakoorimine" jätkub. 

 

Olen õppinud voolamises elamist ja oma elu loomist, no eks ikka veel õpin. Paljud õppetunnid on tegelikult läbi põimunud. Ja see teekond jätkub, ise olen üha rohkem Vaatleja. 

​

Mis vahe on Taipamisel ja Õppetunnil?

 

Minu jaoks on nii.

Taipamine on kui esmane äratundmine, ahaa-moment. Kui miski päriselt kohale jõuab. Märgiks on see, et midagi toimub füüsiliselt, kehaga, näiteks pisarad. Seega see pole ainult teooria, uus teadmine või oskus, või uus vaatenurk, vaid midagi enamat. 

Nagu näiteks kui loed midagi, kuuled loengul, õpid koolis, või keegi ütleb midagi... ja sul nagu plahvatab, nagu pusle ainus puuduolev tükk, mis loob uue terviku, uue pildi. Või hakkad üldse nägema suuremat pilti. 

 

Aga õppetund on läbitud siis, kui see saab päriselt sinu omaks, kui käitud ja kui elad selle järgi. Jaa muidugi, valusatele õppetundidele on omane kihilisus, st ta tuleb ikka ja jälle tagasi, aga üha vähem valu tehes.

​​

Mis vahe on ülemõtlemisel ja protsessimisel?

 

Lihtne ju, suur vahe, aga hea siiski sõnastada et ennast ei süüdistaks.

​

Ülemõtlemine - ringiratast liikumine, mis kuskile ei jõua. Sama mõte tuleb ikka ja jälle tagasi ja toidab sama emotsiooni uuesti ja uuesti. See kurnab vaimu ja toob ärevust ja ebakindlust. 

 

Protsessimine - liikumine toimub tänu vahepealsetele taipamistele/ vastustele/ lahendustele edasi, st nagu trepist üles, kõrgemale astmele. See ei kurna, vaid toob selguse ja kerguse ja rahu. Isegi kui protsessis tuleb tänu halastamatule aususele üles palju valu. Tõde on tähtsam.

​

Minu inspiratsiooni allikad läbi aegade: Erich Fromm, Bruce H. Lipton, Echart Tolle, Neil Strauss, David Deida, Carlos Castaneda, David Icke..... neid on palju. Aga täna ei vaja ma enam väliseid gurusid, sest mu sisemine guru on juba nii tugev.